Anna Haava

Anna Haava (sünnilt Anna Rosalie Haavakivi (Hawwakiwwi)^[1] 15. oktoober (3. oktoober vkj) 1864 Pala vald, Kodavere kihelkond, Venemaa^[1] Haavakivi talu – 13. märts 1957 Tartu) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.

Elukäik

Isa Joosep Haavakivi (1836–1891) kosis 1860. aastal naiseks Sohvi Janasti, kes oli pärit Punikverest. Annal oli vanem õde Elisabet (1860–1893) ja noorem vend Rudolf (1870. aastad – 1950).

Ta kasvas üles hästitoimivas talus, kus oli palju loomi ja kus elas peale oma pere ka sugulasi ja abitöölisi. 1869. aastaks oli kogutud raha 700 rubla, et talu päriseks osta, kuid pettuse läbi sai selle omanikuks hoopis isa Joosepi õemees.

Anna isa osales rahvusliku liikumise üritustel, esimesel üldlaulupeol Tartus ja Vanemuise seltsi kõnekoosolekutel. Kodus oli lugemisvaraks nii raamatuid kui ajalehti, nt Jannseni Sannume-toja, Eesti Postimees. Isa Joosep luges teistele ette "Kalevipoega" ning oskas mängida viiulit.

Aastal 1873 alustas Anna 9-aastaselt kooliteed Pataste mõisas avatud ettevalmistava õppekavaga saksakeelses erakoolis. Edasi õppis ta Tartus pr. Hoffmanni erakoolis Peterburi tänavas, Gildi tänava väikeses tütarlastekoolis ning 1880–1885 Tartu kõrgemas tütarlaste koolis, kust sai kodukooli õpetaja diplomi. Neis saksa õppekeelega koolides õppides kasutas Anna perekonnanime Espenstein.

Ta töötas Tartus lasteaiaõpetajana ja astus 1885. aasta suvel Postimehe toimetaja K.A. Hermanni laulukoori. Seal sai alguse sõprussuhe Jaan Lellepiga.

Kui 1886. aasta suvel suri Lydia Koidula, ilmus Postimehes varjunime Üks Eesti neiu all luuletus "Koidulale". See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all.

1887 lõi Peterburis õppiv noor orelikunstnik Miina Hermann (Härma) esimesed viisid Anna Haava luuletustele.

1888 ilmus 23-aastase Anna Haava esimene luulevihik "Anna Haava. Luuletused I", 1890 "Luuletused II" ja 1897 "Luuletused III".

1891–1898 olid Annale väga rasked aastad, rahaline seis oli vilets, tervis halvenes, tuli matta mitmeid lähedasi (isa, 33-aastane õde, isa õe pere, ema). Suri ka J. Lellep. Anna töötas Berliinis ja Venemaal diakonissiasutustes põetajana ja vaestekooli õpetajana, viibides ajuti Eestis tööd otsides ja lähedasi hooldades.

1899 hakkas temalt ajakirjanduses tasapisi taas luuletusi ilmuma (Postimehes, Lindas). Tervis oli ülepingetest siiski vilets ja 1904–1905 viibis ta ravil Tartu Närvikliinikus. Pärast seda alustas vabakutselise kirjaniku elu Tartus. Haava sai töökoha Postimehe toimetuses, kus hakkas tegema tõlketöid ajalehe kirjanduslisade jaoks. Samuti hakkas ta eestindama teoseid maailmakirjandusest. Haaval ilmus veel mitu luulekogu.

Ta elas kasinat elu, jäi elu lõpuni üksikuks ja tal ei olnud lapsi. Alles 75. sünnipäevaks 1939. aastal sai seni ühest üürikambrist teise kolinud Anna Haava Tähtvere pargi lähedal Koidula tänavale isikliku korteri, mille kinkis talle juubeli puhul Tartu linnavalitsus. 1954 toimusid luuletaja 90. sünnipäeva puhul suured pidustused Tartu Riikliku Ülikooli aulas.

Anna Haava suri 92-aastaselt 13. märtsil 1957 ja ta maeti Tartu Maarja kalmistule.

Tunnustus

Teosed

1888 – luulekogu "Anna Haava. Luuletused I"
1890 – luulekogu "Luuletused II"
1897 – luulekogu "Luuletused III"
1900 – mõttesalmide kogu "Peotäis tõtt"
1906 – luulekogu "Lained"
1910 – luulekogu "Ristlained"
1911 – proosaraamat "Väikesed pildid Eestist"
1913 – luulekogu "Põhjamaa lapsed"
1920 – luulekogu "Meie päevist"
1924 – luulekogu "Anna Haava luuletuskogu" (eelneva seitsme luulekogu põhjal)
1930 – luulekogu "Siiski on elu ilus"
1935 – luulekogu "Laulan oma eesti laulu"
1954 – valikkogu "Luuletused" (pluss lisa "Järelpõiming")

Postuumsed väljaanded

Valikkogu "Nõmmelill" 1964
"Väike luuleraamat" 1968
Aastal 1996 ilmus Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu" (Eesti Raamat, Tallinn, 384 lk; lk 371–379 koostaja Silvia Nagelmaa järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest").
Aastal 2006 ilmus Anna Haava kaua käsikirjas seisnud mälestusteraamat "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest" (Ilmamaa, Tartu, 464 lk; järelsõnana avaldati Julius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast").
Aastal 2008 ilmusid Anna Haava kogutud luuletused "Luule" (ligi 700 luuletust; järelsõna: Doris Kareva, SE & JS, Tallinn, 576 lk).
2024. aastal ilmus samas kirjastuses mitmežanriline valikkogu "Täht sääl üleval" (koostaja Sirje Endre, saatesõna Linda Olmaru, Tallinn: SE&JS, 2024, 199 lk, ISBN 9789916929018).

Mälestuse jäädvustamine

1964. aastal avati Haavakivi külas Haavakivi veskitalu juures Anna Haava mälestuskivi.

Haava kunagisel kodumajal Tartus, Lydia Koidula tänav 7, seisab mälestustahvel Anna Haavale ja Betti Alverile.

2006. aastal avati Jõgevamaal Pala vallas Assikvere seltsimajas Anna Haava mälestustuba. Lühikest aega asus mälestustuba Anna Haava nimelises Pala Koolis. Alates 2019. aastast asub Anna Haava mälestustuba Tartu maakonnas Peipsiääre vallas endises Pala vallamajas Kodavere Pärimuskeskuses.^[2] Kodavere Pärimuskeskusest jääb Anna Haava talu – Haavakivi talu – linnulennult 4 km kaugusele.

1. oktoobril 1954. aastal nimetati Anna Haava auks ümber senine Tööstuse tänav Tartus, kus luuletaja elu lõpul elas. Samuti on või on olnud Anna Haava nimelised tänavad Türil ja Tamsalus.

1958. aastal anti Pala Keskkoolile Anna Haava nimi. Alates 2005. aastast kannab kool nime Anna Haava nimeline Pala Kool.

Pala kandis tegutseb Anna Haava Sõprade Selts.

Vaata ka

"Ei saa mitte vaiki olla"

Viited

Kirjandus

Villem Ridala, "Anna Haava. 50-aastase sünnipäeva puhul". Ajakirja Eesti Kirjandus lisa, Tartu 1914, 84 lk; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; uustrükk Grünthal-Ridala raamatus "Tõu küsimus", Ilmamaa, Tartu 2014, lk 290–382
Julius Mägiste, "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast" – Tulimuld 1954, nr 4, lk 204–213
Eesti kirjanduse ajalugu, III köide, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 81–99 (peatüki autor Ello Säärits)
Paul Rummo, "Inimlikku Anna Haavast" – Looming 1964, nr 10, lk 1549–55 ja Paul Rummo raamatus "Mitme laulu lood", Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 54–65
Paul Rummo, "Anna Haava sõjapaos" – Keel ja Kirjandus 1972, nr 11 ja Paul Rummo raamatus "Kirjatähe kammitsas", Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 197–202
Toomas Haug, "Anna Haava teine olemine" – Sirp ja Vasar 19. oktoober 1984
Rein Põder, "Armastuse hääl", Eesti Raamat, Tallinn 1996, lk 179–215 (näidend "Kanarbik", kus on tegelasteks Anna Haava, Juhan Luiga, Aino Kallas ja Juhan Liiv)
Ello Säärits, "Anna Haava. Elu ja loomingu lugu". Eessõna: Hando Runnel. Sari Eesti kirjanikke, Ilmamaa, Tartu 2007, 128 lk; ISBN 9789985772355
"Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale". SE&JS, Tallinn 2014, 206 lk; ISBN 9789949954742

Välislingid

Anna Haava projektis "Eesti värss" (arhiveeritud, Internet Archive)
Friedebert Tuglas, "Anna Haava lasteluulest", kogumikus "Anna Haava, Miina Hermann, Aino Tamm. 70 a. sünnipäevaks", 1934
Ilmar Palli, "See tundmatu Anna Haava. Meeta Haldre: Olin poetessi lähedane tuttav" – Maaleht 13. aprill 2006, lk 22 (katkine link)
Indrek Särg, Ello Säärits "Anna Haava" – Eesti Ekspress 12. juuli 2007, lk B13
Tiiu Laks, "Anna Haava unistas oma kodust ega abiellunud iial" (Ello Säärits, "Anna Haava") – Eesti Päevaleht/Arkaadia 6. juuli 2007, lk 14
Mari Klein, "Anna Haava – koidukiire järgse ehapuna kustumatu kuma", Eesti Päevaleht, 17. oktoober 2008
Anna Haava Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
August Weizenbergi loodud Anna Haava portreebüst Kumu kunstikogus

[eelk_611-1] 1,0 ^1,1 Saaga. Digiteeritud arhiiviallikad. EELK Kodavere kogudus. Personaalraamat. Ranna, Omedu, Halliku, Pala. EAA.1256.1.610. 1857-1880. Lk 229 pööre, kaader 257.

[2] Anna Haava Mälestustuba (vaadatud 15.03.2021)

[1]

[2]